Aasta 2025 muusikas — TOP 20

Areeni jt tabelid on ammugi väljas, aga pole mõtet neid tühjalt jagada lihtlabase nimistuna. Minu jaoks oli eelmine aasta täis häid ja põnevaid avastusi, samas sellist üht albumit välja ei hüpanudki, mis oleks vaieldamatult kõigist üle või mille juurde kogu aeg tagasi pöörduda ja avastada. Heliliselt või sõnaliselt rusikaga näkku ja on ju mõnus tunne — sellist üllitist 2025 ei pakkunud minu maitsele.

Areeni tabelisse panin 20 põnevamat ritta, aga sealt jäi välja veel head muusikat, mida kokku võtta eelmisest aastast (ja palju on veel kuulamata, selleks tavaliselt jaanuar ongi). Areeni jaoks panin ka punkte väga laadnalt, esikümme sai 8 ja tagumine kümme 7 punkti per kärss (kuna oli vaja etteantud punktid laiali jagada). Laisk, jah. Teisalt tundus, et see on kõige parem meetod, kui nii selgeid eristatavaid üllitisi polnud.

Kuid pole mõtet albumeid ritta panna ilma lühidalt selgitamata, et miks just see ja kuidas ta õigetele nuppudele vähemalt minul vajutas. Spotify playlist kõigiga all olemas (v.a. mõned, mis vaid Bandcampis — nt Junga), aga nüüd läheme ükshaaval.

Samuti kui meeldib, siis mõnedel on ka Biit Me Record Store lingid juures, et füüsiline helikandja endale soetada või kui out-of-stock, siis tellida :)

- Lambrini Girls “Who Let The Dogs Out”

Tüdrukud tulid kohe aasta alguses ning peksid toa segamini oma peo-punk müraga. Trummid taovad kiirelt, kitarrid mürisevad ning sõnaliselt karjutakse kogu maailmas oleva jama peale. Kõik saavad oma — misogüünid, bro culture, korporatiivmaailm, homofoobid. Noorus pole hukas, nad teavad täpselt, mis praegu pekki keeratud ning mässavad selle vastu. Omaette küsimus, et kas kommertsedu on ikka mäss, aga keda kotib? Lihtsalt elurõõmus jõuline protest.

Parimad lood: Company Culture; Big Dick Energy; Cuntology 101.

Biit Me Record Store / Spotify / Apple Music / YouTube

2. Junga “River Valley EP”

Junga aka Tont aka Siim Kuusemäe oli Junga aliasega tohutult produktiivne eelmisel aastal. Tihtipeale produktiivsus ei tähenda kvaliteeti, aga Kuusemäe on erand. Raske oli valida nende kõigi vahel, aga “River Valley” napilt võitis. Võib vaieda, et kas siin on midagi uut, see kõik tundub ju 1990ndate lõpu atmosfääriline ja/või tume jungle ja drum & bass, aga Jungal on oma käekiri, mis viib selle igavast jungle revivalist kaugemale. Sügavad ja bassised helimaastikud, kodumaises džunglis.

Bandcamp / YouTube

3. Rando Arand “Child of the Internet”

Huumor muusikas on libe tee, tihtipeale isegi hea kavatsuse korral lõpeb see palaganiga või kiiksuga, mis vähendab võimalikku efekti. Arand ei libastunud ja tegi keel põses ning muheda irooniaga plaadi tänapäeva netielust. Naljad on naljakad seepärast, et need kuulutavad tõde, mida me kuulda ei taha. Siin astutakse netimaailma absurdi julge samm sissepoole, tekitamaks tunnet ja perspektiivi kuivõrd ajuvabas olukorras me end leiame ja millist rämpsu peale määritakse. Kuid rämpsus kunstilist väärtust või väljundit näha, see juba omaette oskus. Igatahes lõbus ja valus kuulamine.

Parimad lood: Slidin in Yo DM’s; Up In the Cloud; Crypt.

Biit Me Record Store / Spotify / Apple Music / YouTube

4. Muriel Grossmann “Breakthrough”

Kõlab nürilt ja laisalt, aga Grossmann on vist viimased 7 aastat lõputabelites mul püsivalt sees olnud oma plaatidega. Esialgu oli põhjuseks minu enda jazzilembus ja -avastused ning suur John Coltrane’i vaimu tabamine. Viimane on Grossmannil jätkunud ja pean teda senini kaasaegseks Coltrane’i mantlipärijaks viimase meloodilisemast perioodist (siin võib vaielda, et kas Coltrane aastal 2026 kõlaks niiviisi või oleks ta ammugi hoopis teise suuna ja keele leindnud). Kuid Breakthrough on jällegi tugev soul jazz ja spiritual jazz album, kus rõhk pole punnitatud esoteerikal ning tegeletakse koherentse tundmuse edastamisega. Kaunis.

Parimad lood: Already Here; Abide.

Biit Me Record Store / Spotify / Apple Music/ YouTube

5. Misha Panfilov Septet “Skyways”

Viljakal Misha Panfilovil tuli 2025 mitu albumit erinevate projektidega, aga mind kõnetas enim Skyways tervikuna. Mishal on oskus hüpata žanrite ja saundide vahel oskuslikult, aga kõigis on läbivalt olemas tema enda käekiri. Siin on jazzi, jazz-funki, library musicu mekki ja mida veel kõike ühtseks sulatatud maitsekalt ning kaasahaaravalt. Kumbki lugu siin peal on mikrokosmos, mis hüpleb osiste ja ideede vahel, aga groove on paigas ning on tunda mängulisust ja rõõmu terve septeti poolt. Igati helge ja päikeseline muusika.

Biit Me Record Store / Spotify / Apple Music / YouTube

6. Aš-šur “Entombed By Sands, Erased By Time”

Sel aastal leidsin end eksirännakutelt metalisse (nt Oranssi Pazuzu, wow!), peamiselt death ja black metali linnaosas. Isegi mitte teravate elamuste otsimiseks, pigem vastukaaluks kõigele muule kuulamisele ja mõtete puhastamiseks. Aš-šur on kohalikud müristajad, kes idamaisest mütoloogiast inspireerituna kütavad kangeid riffe lo-fi ja DIY meeleolus. Jällegi, pille osatakse mängida, saund on mõnusalt rabe ja minu kõrvale pretensioonitu ja ehe. Antakse kuuma, aga võiks pikemalt.

Parim lugu: Invocation of the Maqlu Incantations to Banish the Maleficence from the Souls Ensnared by the Wicked Sorcerer’s Curse

Spotify / Apple Music / YouTube

7. Okonski “Entrance Music”

Selle aasta ainus album, mis algoritmiga minuni sattus. Kuid sellisel puhul võib vist öelda, et algoritm töötab? Pianist Steve Okonski trio viib omas tempos natuke üle poole tunniga meditatiivse ja energilise sammuga meid läbi oma helimaailma. Paradoks, tõsi. Colemine plaadifirmale kohaselt on siin tunda souli ja funki selgelt, aga Okonski on igati omas kaalukategoorias ja isepärase saundiga. Kõik lood on sellised, et nende värving sõltub suuresti kuulaja enda emotsionaalsest asetusest, et kas need on pigem melanhoolsed või rõõmsameelsed. Tõsi, mingisugune library music flirt siin ka esineb, aga seda vaid hooti. Minimalistlik, rohkem on vähem. Kinemaatiline ning quiet storm jazz?

Parimad lood: October/Vista/Dahlia.

Spotify / Apple Music / YouTube

8. Kloke “Lucidity”

Jungle revival on jätkuvalt täies hoos, aga minu maitse jaoks ongi revival suuresti probleem. Kui juba teada, mis on olnud, siis suur osa kaasaja junglist kõlab derivatiivne nii sämplite kui struktuuri poolest ning kaotades sellega õiget feel’i. Teisalt on heameel, et nooremal põlvkonnal on žanris omad lemmikud ja teerajajad, kes viivad neid loodetavasti lähemale ka lätetele. On ka erandeid ja Kloke’i album on kindlasti üks neist, mis vähemalt minu tagasihoidliku hinnangu kohaselt suudab lahendada raske ülesande — kuidas teha junglet aastal 2025 ning oma käekirja järgi, et see värskena ja vanana tunduks samaaegselt. Antakse kuuma, flipitakse sämpleid ja trummiträkke ning dropid on jõulised, aga siin on täpsust ja filigraansust ning vaid piisaval määral peanoogutust ja aukartust ajaloo ees.

Parimad lood: Emeralds/Möbius Strip/The Man Who Began To Suspect He Was Made of Glass

Spotify / Apple Music / YouTube

9. DjRUM “Under Tangled Silence”

Looming, mis on sündinud varasemalt loodu kaotusest. Felix Manuel’i uus album üle kuue aasta on kaotuse võit, kus selle loomine algas juba COVIDi lockdown’ide paiku, aga pea kogu materjal kadus kõvaketta rikke tõttu. Ebameeldiv ja ebaterve, aga loomeprotsessis võib see äng ja kaotus olla vabastav ning uut inspiratsiooni andev. Igatahes on “Under Tangled Silence” kergelt kuulatav ja raskesti kokku võetav tervikteos, kus kohtub elektrooniline muusika traditsiooniliste (ja klassikaliste) instrumentidega. Kui tavaliselt taolised kooslused muutuvad kitšiks, siis DjRUM liigub erakordse maitsekusega ja tundega algusest lõpuni. Iga noot, iga pill on täiesti omal ja õigel kohal. Tagasivaates ja puhtalt kunstilislt võttes ehk tõesti eelmise aasta albumi pretendent?

Parimad lood: A Tune for Us/Unweaving/Hold.

Biit Me Record Store / Spotify / Apple Music / YouTube

10. Resavoir & Matt Gold “Horizon”

Ei saa läbi plaadifirmata International Anthem. Kuigi Makaya McCraveni EP’d olid tugevad, siis suurema mulje jöttis Resavoir’i ja Matt Goldi ühisalbum. Chicago on siin ikka muusikalise ja loomejõu gravitatsioonikeskuseks, aga kui muidu väljendub see protestis ja peaaegu punk-jazzis (kui nii lubada kategoriseerida), siis siin võetakse hoopis õhulisem ja voolavam suund. Kaanepildile kohaselt on tegu suvise jõudehetkega, kus vaatad üle vetevälja päikeseloojangut horisondi sisse mattumas. Easy, but not too easy listening ja on meeldivaid noogutusi Brasiilia jazz-funk traditsioonidele.

Parimad lood: Memento/Dewy/Diversey Beach

Biit Me Record Store / Spotify / Apple Music / YouTube

11. Matthew Herbert & Momoko Gill “Clay”

Igavene eksperimenteerija Matthew Herbert on taasliikunud radadele, kus ta kunagi oli Dani Siciliano ja Roisin Murphyga, sulatades kokku hüpnootilisi vokaale tema enda loodud rütmi- ja taustatekstuuridega. Tõele au andes, siis võtsin pikalt hoogu enne kui ette võtsin, sest Herberti eksperimendid olid mind ära väsitanud, samas siin suudab ta õigelt balanseerida tahet hullu panna kuulajasõbralikkusega. Momoko Gilli hääl sobitub perfektselt luues ühe tugeva terviku. Palju helgeid ja õhulisi momente, millesse end ära kaotada.

Parimad lood: Show Me/Babystar/Fallen Again.

Spotify / Apple Music / YouTube

12. The Circling Sun “Orbits”

Nonii, viimane puhtalt jazz aastatabelis, aga mida ma teha saan kui see punt kõlab nagu Pharoah Sanders (kuulake “Seki”) ja Sun Ra ikka veel elaksid (rõhutan, jällegi viitan mõlema meloodilisemale ja kergemale perioodile) ning jämmiksid koos Lonnie Liston Smithi ja Azymuthiga. Uus-Meremaa spiritual jazz punt The Circling Sun jätkab jällegi tugevalt, kus on tajuda mõjutusi ja noogutusi kuid siiski leides täiesti oma raja ja kosmilise jazzi helikeele. Jällegi kerge, aga tähendust täis muusika, kus on tunda rõõmu ühisest tegutsemisest ning bändiliikmete 1+1 annab välja rohkem, kui liidetavate summa.

Parimad lood: Constellation/Mizu/Flying.

Spotify / Apple Music / YouTube

13. Nourished By Time “The Passionate Ones”

Marcus Brownil oli latt päris kõrgele aetud peale “Erotic Probiotic 2”. Saund on nüüd timmitud rohkem popilikuks R&Biks ja lihvi on rohkem produktsioonis, mis kas meeldib või mitte. Kuid kese on Marcusel jätkuvalt paigas, kus põhiliseks on kontrast muusika ja sõnade vahel. Eufoorilised käigud ja rütmid peavad sõda tema eneseväljendusega, mis peamiselt keskenduvad moodsa aja muredele ja tundmustele. Albumi läbivaks teemaks on ellujäämine ja eneseleidmine ajal, kus tuleb rinda pista erinevate nõudmistega ja sotsmeedias enesepromoga, aga sellest pigistatakse välja kaasahaaravat popmuusikat. “I look myself in the mirror/Can’t say I feel any clearer/We don’t always conquer madness/In the moments we want/…/We don’t have to be so average/And I say that with love”. Maailmavalu ja kapitalismi kriitika <pole ammu kõlanud nii hästi.

Parimad lood: It’s Time/9 2 5/Max Potential.

Biit Me Record Store / Spotify / Apple Music / YouTube

14. Andres Lõo “Different Glow”

Lõo jätkuvalt oskab mängida minu hingekeeltele. Tema eksperimendid pole tiined helidest, aga need on minimalistlikud ja funktsionaalsusega flirtivad. See EP samuti pea iga looga justkui lubab, et liigub kuhugi, hakkab aeglaselt ehitama ja siis ütleb, et nüüd piisab. Vaatab küsivalt otsa, et kas tegelikult piisas ning vastama peab jaatavalt. Mulinaid ja kriginaid, aga saund on pigem poleeritud ning bassine. Lõo käekiri on muutuv, aga seal on idiosünkraatiat, mille alati ära tabad kui tema signatuuri. EP on vallatu ja mänglev ning võib nõuda paari kuulamist enne täielikku avanemist. Kuid see väärib neid jätkukuulamisi ja avastusi.

Parimad lood: Big Bag/Better Butter/Caps Loko

Spotify / Apple Music / YouTube

15. Arppa “Peppuni kanssa”

Jällegi, huumor ja muusika on ohtlikud ja vastuokslikud kaaslased. Soome keele mõistjatele on Arppa sõnades palju, millest kinni haarata ja kogu aeg on keel põses ning peent ja vähem peent nalja kui palju. Kuid sõnadest aru saamata saab hoopis keskenduda Okko Saastamoineni loodud taustadele, mis on meeldivalt kerged ja vahepeal lausa portisheadilikud (Linnanmäelt Liberteen). Minagi ei tea, mis asi see nüüd, aga vist jazz hop ning aasta üks põnevamaid avastusi, mis kurioosselt võib isegi meenutada varalahkunud Guru “Jazzmatazzi” soome keeles.

Parimad lood: Peppuni kanssa/Mountain Dew/Iskän Volvo.

Apple Music / YouTube

16. Kara-Lis Coverdale “A Series of Actions in a Sphere of Forever”

17. Kara-Lis Coverdale “Changes In Air”

Eesti juurtega Kara-Lis Coverdale andis välja lausa kolm albumit, samas need kaks loovad ühtse helilise terviku, milles mõlema keskmes on klaver. Kui tahta otsida, siis siin on midagi Ryuichi Sakamotoga sarnast, aga ei pea. “Changes In Air” lisab juurde instrumente, jättes meeleolu sarnaseks, kus üleminek ühest albumist teise on üks selge eneseotsingu rada läbi klahvivajutuste. Noodid on pikad, helid sisenevad ja väljuvad, ilmuvad ja kaovad. Jällegi meeleolu sõltub kuulaja tundepositsioonist, melanhoolne või ülev. Kuid kindlasti on siinsed maastikud sellised millesse kaduda ja lasta end ära kaotada kuniks tagasi tulla kergelt rapututanu ja virgununa.

Parimad lood: Kõne, Vastu/Cumulative Resolution/Oriri/Curve Traces of Held Space.

A Series of Action In A Sphere of Forever: Biit Me Record Store / Spotify / Apple Music / YouTube

Changes In Air: Biit Me Record Store / Spotify / Apple Music / YouTube

18. Wet Leg “moisturizer”

Kihlveokontorites oli kindlasti Wet Legile märgitud suurem tõenäosus, et nad jäävad ühe hea albumi bändiks, sest kuidas tugevat esikalbumit ületada? Pole viga, sest “moisturizer” on hoopis teisest mastist ja pole mõtet võrreldagi. Puhas indie pop parimal kujul, hästi tehtud taustadega kuhu jällegi maailmavalu ja eneseotsingud valada sõnadega. On peolugusid, on mõnusaid voogavaid poplugusid (Pokemon), aga ei ühtki fillerit. Kõik on paigas ja kõik on hästi. Kuigi tegelikult ei ole, sest Rhian Teasdale keskendub peamiselt meeleheitele, kus keskmes paistab olevat enesemõistmine, mis oma jõulisuses pea vägivaldne (zeitgeist?).

Parimad lood: Mangetout/Pokemon/U And Me At Home.

Spotify / Apple Music / YouTube

19. Roma Vjazemski “Handlebar”

Selles nimistus tõenäoliselt aasta kõige eksperimentaalsem üllitis ja mida sõnaliselt kirjeldades saab vaid rappa minna, sest “Handlebar” on justkui elusorganism helikeeles. Mulksub ja muliseb, trummeldab ja toriseb, otsiskleb, vahepeal kutsub tantsule, siis jälle soovib üksi olla, jalutab vilistades pargis, sealt edasi omakorda vaatab enda sisse ning tea kas see on meeldiv või mitte. Vahepeal on tunne, et iga lugu ise on juba omaette teos ja maailm, teisalt ei suudaks nad eraldiseisvalt olla nii mõjukad kui koosmõjus. Ärge lugege, vaid kuulake ning lootke, et tuleb lisa.

Parimad lood: Nhava/Royal Brown/Ode To Outro.

Spotify / Apple Music / YouTube

20. The Bug & Ghost Dubs “Implosion”

Viimaseks kindlasti kõige suurema erikaaluga album, just bassisagedusi silmas pidades. “Implosion” on teadustöö ja samaaegselt praktikum bassist, mis ei anna asu ega alla, vaid sõjakalt ja sirge rühiga astub võitlusse kõikide teiste sagedustega. Võin kindlameeli väita, et peale kuulamist olete füüsiliselt väsinud, sest bassikäigud on teid ära trööbanud ja tunne on nagu korralik trennist selja taga. Ning samas on petlik, sest justkui oleks helid funktsionaalsed ja nt tantsupõrandale suunatud, aga seda vaid juhul kui volbriöö on deemonid tantsima tulnud ja soovivad allilma Hadese juurde veel äftekale sõpru kutsuda. Kui lämbe päeva lõpuks hakkab müristama ja äikest laduma, siis “Implosion” on selle meeleolu salvestus plaadina.

Parimad lood: Believers/Down/Duppied.

Spotify / Apple Music / YouTube