Aasta 2024 muusikas — TOP 20

Aastanumber muutunud, vaatame korraks tagasi. Aluseks Eesti Ekspressile saadetud nimistu, aga mingi hetk viskan veel asju, mis eelmisest aastast tähelepanu väärivad. Lisaks igaühele pisike põhjendus, et miks just see plaat.

- Jimi Tenor „Is There Love In Outer Space?“

Ei ole kõige originaalsem album ega keeruline või sügav, aga Jimil on konkreetne gruuv peal ning tegu tervikuga, mis mind mitmeid kordi tagasi tõmbas kuulama. Lihtsalt. Ilus. Hea. Muusika.

2. Florian Wahl „Flo Raadio“

Mis siin öelda, Florian Wahl tegi aasta parima piss-take’i, mis on üheaegselt maitsekas ja labane. Kui tehisaru ruunata, siis just nii ja tulemuseks aasta rajumad kõrvaussid.

3. Mk.gee „Two Star & The Dream Police“

Mis asi see on? Nihkega R&B? Kummaline indie? Ei tea, aga seda põnevam.

4. Persher „Sleep Well“

Jään oma seisukohale kindlaks, et aasta parima metal albumi tegid Blawan ja Pariah. Punk, hardcore, metal, industrial. Kõik olemas. “This is a gross-ass album full of gross noises for people who delight in gross things,” nagu Quietus ütles.

5. Valge Tüdruk „EMO G“

2024 lendasid mainstreami teenitult Florian Wahl ja Valge Tüdruk. “Tere, päevik!” on aasta sündsusetum kõrvauss ning “Suur Lesbi” raju lüürikaga hullumeelsus. Rohkem nihkega poppi. Aia, aia.

6. Ajukaja & Mart Avi „Death of Music“

See on möödapääsmatu, sest kui Mart Avi teeb plaadi, siis see on aastalõputabelis. Veel kindlamalt — kui seal ka Saaremets ehk Ajukaja, siis on TOP 10 koht garanteeritud. Kreisi plaat, mis toob mõlema tugevused esile ning on hüpnootiline rännak. Olgem ausad, mina olin müüdud juba R2 viimase Vibratsiooniga, kus “Death of Music” lugu esmakordselt mängiti.

7. Luurel Varas „244 ALF“

Luurel Varas kui Eesti oma Jamie xx? Pigem mitte, olgu igaüks see, kes ta on. Aasta tummiseim masina-funk, otseses mõttes (album ju hommage mootorsõidukile). Sõit linnatänavatelt kiirteedele, vahepeal käänulised külavaheteed. Ilus sõit, kesta kauem.

8. LEFTO EARLY BIRD „Motherless Father“

Album, mis puges mulle esimesel korral naha vahele. Siin ei ole ühtegi selget bängerit või ankrulugu, mis haaraks. See on terviklik meeleolu, ood klubimuusikale, aga samuti juurtele ja inspiratsioonile, ilma milleta seda muusikat ei oleks olemas. When the music hits you, you feel no pain.

9. Naissoo Freeform Quintet „Naissoo Freeform Quintet“

Vanameister ikka oskab, mis siin muud öelda. Allan Matsov pani talle pähe mõtte, et teeks ühe free jazz plaadi, aga tuli välja midagi funkimat. Iga lugu räägib oma loo ja omab oma värvigammat.

10. Nick Cave & The Wild Seeds „Wild God“

Olgem ausad, mina kuulasin seda seepärast, et kui Nick Cave teeb plaadi, siis pead kuulama. Ei uskunud, et meeldib, aga eksisin. Nick oskab juttu vesta ja taustad toetavad tema mõtteid ja intonatsiooni. It was rape and pillage in the retirement village…

11. Primal Scream „Come Ahead“

Miks peaks Primal Scream relevantne olema 2024. aastal? Ega vist olegi, aga siin on indie-dance ja philly soul võnget, mis eristub ümbritsevast.

12. Kirke Karja / Étienne Renard / Ludwig Wandinger „Caught In My Own Trap“

“Caught In My Own Trap” on kontrastide album. Leiab segadust ja komponeeritud müra, aga siin on mitmeid ilusaid mõtisklusi ja väljendusi (nt Foam). Ei anna ka ennast kohe kätte, nõuab keskendumist ja kaasaminemist, aga kui juba mindud, siis see pingutus saab väärikalt tasutud kuulajale.

13. Oreglo „Not Real People“

UK jazz on samavõrd sõimužanriks kui tunnustuseks, aga Oreglo eristus oma albumiga üldisest määratlusest. Siin on jazzi, dubi, progerokki ja mida veel. Põnev!

14. The Cure „Songs Of A Lost World“

Pole kunagi olnud suur The Cure’i austaja, aga siin albumil on kindel meeleolu, kindel saund ning püüdlus astuda ajast välja, teades, et see on võimatu. Lihtsate käikudega on tehtud palju ja mitmed lood jäävad kummitama. Kuulata kõvasti või siis klappidest. Eepiline, aga mitte pateetiline. Something wicked this way comes…

15. Misha Panfilov Septet „To The Mesosphere And Beyond“

Eesti Sun Ra (tema koherentse rütmi ja väljenduse perioodist) ja library music’u eestvedaja Misha. Härra ja tema bändikaaslased ei oska halba plaati teha. Optimismi ja helgust täis, seda ongi praegusel ajal rohkem vaja.

16. Tont „Raudrohi“

Trumm ja bass. Lihtne retsept. Kui sinna veel lisada tondi raudrohtu, siis on maitsekus ja omapära garanteeritud. Kummituslik ja kaasahaarav.

17. Jawnino „40“

UK värk, London. Sealt tuleb põnevaid nihkes asju ning Jawnino album omab laia spektrit. Broken beat, hauss, grime, rap, drum & bass. Tehtud teistmoodi, aga viisil, et lihtne kaasa end haakida. Väidan, et Dance2 on aasta üks parimaid palasid.

18. Loidis „One Day“

Huerco S ehk Loidis teab, et vähem on rohkem. Kaheksa hüpnootilist deep-tech-house-techno rada, mille sisse end ära kaotada.

19. Astrid Sonne „Great Doubt“

Kummaline album, aga seepärast töötab. Lihtsad trummid, kerged aktsendid ja ebamaised sõnad.

20. Röövel Ööbik „Transcent“

Isegi 2024. aastal oskab Röövel Ööbik kütta edasi ja olla omanäoline. Puhas groove.