Suviseid avastusi

Berlioz — Open This Wall [Berlioz, 2024]

Avastasin Berliozi kummalisel viisi, olles puhkusel Austrias ja Instagrami algoritm hakkas tema reklaami seal ette viskama. Viinis ma teda tõesti ei kuulanud, aga tagasitulles oli promo ajukäärude vahele ilmselgelt pugenud ja võtsin ette.

Tegemist pole kuidagi tohutu šedöövriga, aga võtaksin teda viisil, et kui St. Germain teeks 2024 jazz-house’i, mis kedagi ei solvaks, siis selline plaat see oleks. Olin mitu korda kahevahel, et kas endalegi vaja füüsiliselt, aga seda mitte. Kuid tegemiste taustaks on mitu korda mängima pandud ja isegi mõelnud, et see kõik võiks ikkagi kauem kesta.

Future Sound of London — Pulse Two [Jumpin’ & Pumpin’, 1991/2024]

FSOLi on ikka kuulatud, aga Pulse Two EP oli minust miskipärast mööda läinud. Siin on hardcore’i ja reivi, aga parim lugu vaieldamatult “Stolen Documents (Jazz Dub)”. Deep house, kus rave’i ja acidit sees ning kõlab ajatult siiani.

NxWorries — Why Lawd? [Stones Throw, 2024]

Anderson.Paak ja Knxwledge sobivad omavahel kokku valatult, ühelt vokaal ja teiselt biidid-taustad. Mõtlik, vahel ülimalt enesekindel ja siis jälle endas kahtlev. Flow on olemas ja kõik liigub

Stimulator Jones — Valley Center [Craigie Knowes, 2024]

Suvel võtsin korraks ette kogu oma jungle’i ja drum&bass kogu ning panin endale diagnoosi, et peamiselt ikka eelistan seda vana head kuldajastu saundi — Bukem, Conrad, Reinforced, Moving Shadow, Metalheadz jne. Vahel peab rajumat peale tulema, aga jazzivärk selles ajastus on mega. Stimulator Jones on suutnud selle energia tuua tänapäeva ja pea täies eheduses. Ainus mure mul, et kõik lood lõpevad ootamatult — nagu oleks mõte otsa saanud, et kuidas nüüd teos sündsalt välja juhatada

Oreglo — Not Real People [Brownswood, 2024]

UK’st tuleb uuekooli jazzi sama palju nagu seeni peale vihma. Seentega on tore, jazziga probleemiks, et kas see kõik ikka hea on. Palju on hästi produtseeritud, aga igavat kraami ka. Oreglo eristub siin poweri ja jämmimise poolest ja haaravad kohe kratist kinni esimese looga.

Joe-Armon Jones — Ceasefire [Aquarii, 2024]

Singel, mis kutsub üleüldisele relvarahule maailmas, aga konkreetsemalt Palestiinas. Ranking Joe lüürika ujub elegantselt Joe-Armon’i taustadel, aga isiklikult soovitan hoopis Hornsfire ja Rhodesfire ette võtta, sest siin on dub’i tema parimas vormis ja bass müriseb kõvasti — nagu peab!

Samizdat, Michael J. Blood — Disenfranchized Refuseniks [Blood Inc, 2023]

Plaat, mida ma ei oska kirjeldada. Dekonstrueeritud R&B ja lõhkine boogie? Igatahes on siin vähemalt pooled lood ehitatud heade sämplite, ägedate taustade ning arusaamatu jorisemise peale. Ei peaks töötama, aga… olen juba mitu korda kuulanud ja imestanud. WTF.

Misha Panfilov — Frutaria Electronica [Miraaž Records, 2024]

Ei pääse Mishast, sest temalt tuleb albumeid oma nime ja erinevate koosluste alt nagu Vändrast saelaudu. Seekordne üllitis on tema eksperimendid süntesaatoritega, aga meister teab, mida meister teeb. Mõnus kulgemine.

Nicola Conte — Umoja (Joaquin Joe Claussell Sacred Rhythm Music & Cosmic Arts Remixes) [Far Out, 2024]

Kui aus olla, siis üldisel Joe Clausselli vaimustus on juba aastaid möödunud ja organismist väljunud ning ega ole tema asjade peale sattudes väga pikalt pidama jäänud. Tema ümbertöötlus Nicola Conte albumist, aga murrab sellest seinast läbi ja on algusest lõpuni terviklik jazzdance afrobeati elementidega. Nauditav möll.

Total Blue — Total Blue [Music From Memory, 2024]

Los Angelesist pärit Nick Benedek ja Alex Talan on teinud albumi, mis on kuskil new age’i, ambienti ja Jan Hammer’i Miami Vice’i süntesaatorieeposte keskel. Kummaline, ei peaks töötama, aga väärib kuulamist ja endast läbi laskmist.

Loidis — One Day [Incienso, 2024]

Hüpnootiline dubtechno on ju ammu ära tehtud? No vähemalt nii arvaksime, kes üles kasvanud Maurizio, Basic Channeli ja teiste žanri korüfeede saatel. Kuid Huerco S’i album näitab, et loopides on jõudu ja stiilis veel avastamata jõudu. Pane peale ja anna võimalus end siia ära kaotada.

Florian Wahl — Flo Raadio [Florian Wahl, 2024]

Vaieldamatult selle suve kõige rajumate bängerite album. Tehtud AI kaasabil, aga kui sellist värki saab tehisaru abiga välja kütta, siis palun tehtaku rohkem. Teksti veel rajumad. Ei sobi igaühele, eriti nt “Vegan retsept” :)

The Ballistic Brothers vs. The Eccentric Afros (Vol. 1) [Acid Jazz, 1994/2024]

Kes siis Blacker’it või Uschi’s Groove’i ei teaks? Kuid kuna suvi tõi uudise Ashley Beedle’i raskest tervislikust seisukorrast, siis sai vanu Ballistic Brothersi asju üles otsitud ning paistab, et neid antakse nüüd uuesti väljagi. Mõnus vaib ajast, mil musa ja elu oli justkui lihtsam ja kõik parem. Head biidid, chill võnge ja kõik on nii nagu peab (vähemalt natukeseks).

Jimi Tenor with Cold Diamond & Mink — Is There Love In Outer Space? [Timmion, 2024]

Kuidas kõlaks näiteks Khruangbin koos Jimi Tenoriga? Ei pea väga selle küsimusega pead vaevama, sest Soome vanameister vastab ise — superägedalt. Minu üks viimase aja lemmikalbumeid sellest aastast, kus tegelikkuses ju midagi liiga erilist polegi, aga võnge ja kõik on paigas. Ei ühtegi halba lugu ja totaalne funk-soul bonanza. Ning sõnades ja loode pealkirjades on selgelt Sun Ra mõjutusi, mida vaid kiidan heaks.

Galliano — Halfway Somewhere [Brownswood, 2024]

Ausalt öeldes, siis ma panin selle oma kuulamisnimistusse väga madalate ootustega, sest vaevalt kunagine acid jazz bänd suudab midagi uut pakkuda. Ning ega pakugi, aga peab tõdema, et siin midagi on. Kas ka miskit jäädavat, seda veel aeg näitab. Tasub kuulata ja ise otsustada.